Kergesti omastatava taimse valgu allikas – kasulik super toiduaine neile, kes soovivad olla reipad ja terved.
Rebashein on kuulus oma üldtugevdavate ja noorendavate omaduste poolest, kuna temas leidub skvaleeni (tugev looduslik antioksüdant).
Eriti kasulikud on tema seemned, idandatuna, kuna neis on suuremas kontsentratsioonis toitaineid. Rebasheina idandeid kasutatakse värskelt: nad on pehme maitsega, neutraalse aroomiga ja sobivad suurepäraselt nii magusate kui soolaste toitudega (samuti on ta populaarne kaunistus erinevatele roogadele, kaasa arvatud salatid, garneeringud, supid, võileivad, smuutid, külmad suupisted ja magustoidud).
Noored võrsed on vähivastase, põletikuvastase toimega, nad mõjuvad soodsalt sugu -ja kuseteede, südame-veresoonkonna ja onkoloogiliste haiguste raviks ja profülaktikaks.
Noored rebasheina võrsed on kasulikud diabeedi, närvilisuse, rasvumise, ateroskleroosi, unetuse, rasvade ainevahetuse ja Alzheimeri tõve korral. Peale selle soodustavad nad haavade, mao-ja söögitoru haavandite paranemist (kuid mitte ägenemise perioodil!) ja kolesteroolitaseme vähenemist veres. Peale selle, idandatud rebasheina seemneid võib lugeda paljunemis-, immuun- ja hingamisorganite „doktoriks“, aga kesk- ja vanemaealistel meestel aitab vabaneda impotentsusest ja taastada seksuaalaktiivsust.
Rebasheina idandite toiteväärtus:
- Vitamiinid D,E,K, P, B1,B2, B5, B6
- Kaltsium, kaalium, fosfor, vask, raud, magneesium kelaadina
- Pektiinid, fosfolipiidid, fütosteroolid, kiudaine ja skvaleen.
Valmimisaeg: 5-10 päeva. Idandeid säilitatakse külmikus kuni 5 päeva.
Rebasheina seemned säilitavad idanevuse 5 aastat.
1,0 g = 1500 seemet.
Meeste potentsiaali ja libiido suurendamine naistel.
Loe rohkem Seemnemaailma lugemissaalis: "Söödav rebashein".
Eng.: Amaranth, pigweed. Sven.: Amarant. Suom.: Revonhäntä.
* Rebasheina kasutamine toiduks - see on raamat, mida teadlased alles asusid kirjutama. Ja selles raamatus on on vaid üks leheke. Aegadel, mil rebashein oli pandud kirikuvande alla, asutas Rootsi kuninganna Christina Augusta 1653. aastal Amarandi kavaleride ordeni, mis eksisteeris kolm aastat (kuni ristiusu kehtestamiseni). Ordeni sümboliks oli rebasheinapärg, millel oli rebasheina kujutis ja kaks läbikeerdunud, tagurpidi „A“ tähte. Ordeni omanikud lõunastasid pühapäeviti koos kuningannaga, süües erinevaid sellest taimest valmistatud roogi: pudrusid, külmi suppe, mis sarnanesid okroškale, kaloririkkaid ravijooke. Võib-olla oli ordeni loomine seotud mitte ainult veskiga, kus kuninganna kohtus oma armsamaga ja kus kus rootslased jahvatasid rebasheina seemet, vaid ka taime tuntud omadusega „süüdata armuleeki“ ja indiaanlaste uskumusega, et selle „Jumala kuldsete terade“ toiduks tarbimine aitab saada jumalataoliseks inimeseks. Ja see episood „atsteekide müstilise teravilja“ ajaloost oli pikki aastaid kumamas unustusehõlmas olevast imetaimest.
Rebasheina toiteväärtust on raske ülehinnata.
Võrdluseks: rebasheina valgusisaldus on 75 ühikut, piimal vaid 72. Juured, varred, lehed, õied ja seemned on ühel või teisel määral õli, tärklise, vitamiinide, pektiini, karotiini, proteiini, mikroelementide, mineraalsoolade, suhkru allikaks. See on terve unikaalse kõrgemate omadustega valkude tagavara, mis sisaldab lüsiini – väärtuslikku ja inimese organismile asendamatut aminohapet, mida rebasheina valkudes on 6-9%, mida on tunduvalt rohkem kui maisi, nisu, riisi valkudes. Jaapanis on võrreldud rebasheina rohelise osa toiteväärtust kalmaari lihaga võrdseks.
Rebasheina seemnetest tehtud jahu ja tangud on kasutusel toiteväärtusliku lisandina (kuni 20%) dieettoodete tootmises: pudrud, leivatooted, makaronid, kondiitritooted, lastetoidud. Lisades leivaküpsetamisel nisujahule 10 % rebasheina jahu, omandab leib raviomadused ja see ei muutu ruttu vanaks.
Juba praegu toodetakse maailmas üle kolmekümne liigi rebasheina sisaldavat toodet: nuudleid, makarone, kastmeid, krõpse, biskviiti, küpsiseid, keekse, vahvleid, alkoholivabu jooke ja õlut.
Ja see on tegelikult alles „Jumala kuldsete terade“ suure võidukäigu algus maakeral, mis N.I. Vavilovi sõnul on määratud inimkonda toitma.
Ühes pole kahtlust – rebashein peab muutuma igapäevase menüü koostisosaks!
Noored lehed meenutavad maitselt spinatit. Neid võib tarbida nii värskelt, kuivatatult kui konserveeritult. Kasutatakse salatites, suppides, liha- ja kalaroogades, kastmetes, küpsetistes, pirukatäidisena, tehakse teed ja lisatatakse kompotile, temast saadakse tervislikku mahla ja tehakse sellest siirupit. Säilitada saab teda kuivatatult ja külmutatult. Seemned on esmajärjekorras imepärase koostisega õli allikaks, see on rohkem hinnas kui astelpajuõli.